Kaido Soorsk, 28.06.2018
Käänulised mägiteed võivad mõjuda vastikult kaasakiskuvalt, äkitselt vaatevälja ilmunud lohu järel on kühvliga asfalti silunud pime kujur ja lisaks olen ma tõusnud hommikul enne nelja ning olnud jalgadel juba 16 tundi – ilmselt saite juba aru, et hetkel sobib ükskõik milline vabandus, miks ma siledale teelõigule seatud üllatuse märkamisega hiljaks jään. Püüan küll pidurdada, kuid see on antud kiiruse juures lootusetu üritus ja sestap annan enne vajunud kohale jõudmist gaasi juurde, et vältida lohule järgneva kühmu tabamist auto maha vajutatud esiosaga. Seejärel olemegi lohus kohal, ent vedrustuse põhja löömist markeeriv mürts jääb olemata ning hetk hiljem visatakse Ceed järgneva kuhjatise poolt õhku nagu hüppemäe veerelt end ära tõukav Matti Nykänen.
Ent lisaks löögi seedimise võimele üllatab auto vedrustus ka harjunust pikema käiguga, mistõttu ei kaota teega kontakti isegi hetkeks tuntavalt kergemaks muutunud auto tagarattad ja kolmanda põlvkonna Kia Ceed läbib ettejuhtunud katsumuse säärase elegantsiga, nagu poleks maanteekiirusel kartulipõllule sattumises midagi ebatavalist. Nii võimeka vedrustuse eest – lisaks toimivale roolitunnetusele - annan ma uuele Ceedile andeks kõik puudused: loiu 1,4-liitrise ottomootori, võimsamate jõuallikate puudumise ja polstripaneelid, mis näevad ka kangeima varustuse korral välja odavakoelised, ehkki on käe all pehmed ja mõnusad katsuda. Ja kas panite tähele, et isegi mudelinime võib nüüd inimese kombel kirjutada, sest selles sisalduv ülakoma saadeti pensionile ühes teise põlvkonnaga?
